Autorid: Tracy Epton, University of Manchester, Suurbritannia; Lisa Marie Warner, MSB Medical School Berlin, Saksamaa; Aleksandra Lazic, sõltumatu uurija, Belgrad, Serbia
Riskirühmade patsientide nõustamine COVID‑19 teemal võib tunduda kui mitme paralleelse vestluse pidamine. Loomulikult on meil vaja jagada kliinilist infot, kuid patsient toob endaga kaasa palju muudki – kultuurist kujundatud uskumused, varasemad kogemused tervishoiusüsteemis, stigmaga seotud hirmud, vastuolulised sõnumid sotsiaalmeediast ja igapäevaelu pinged. Käitumisteadus aitab need lõimed lahti harutada ning muuta kogu protsessi sujuvamaks, kaastundlikumaks ja tulemuslikumaks.
Üks väljakutsetest algab juba diagnoosimise hetkel. Paljud tervishoiutöötajad muretsevad tundliku info edastamise pärast – eriti kui aega on vähe või patsiendi reaktsiooni ei osata ette näha. Patsient võib samal ajal olla saanud väärinfot („testid pole täpsed“, „COVID-19 ei ole enam tõsine“) või suhtuda tervishoiusüsteemi varasemate kogemuste tõttu ettevaatlikult. Mõni muretseb, mida diagnoos tähendab tema töö, pere või kogukonna jaoks.
Sellesse vestlusse minnes astume väga inimlikku, mitte üksnes meditsiinilisse ruumi. Patsiendil võib olla raske oma tervisest rääkida – ta võib tunda häbi, end hinnatuna või muretseda, et on teinud halbu tervisevalikuid. Sellisel juhul võib ta käituda kaitsvalt, näiteks eitada ravi vajadust, alahinnata COVID-19 raskust või uskuda, et ravi ei toimi. Vaata soovituste 1. sammu, kuidas luua diagnoosimiseks turvaline ruum, kummutada väärinfot ja vähendada kaitsvat reaktsiooni.
Kui patsient on diagnoosi mõistnud, on järgmine väljakutse motivatsioon, mis harva tekib üksnes riskiteabest. Paljudel kõrgendatud riskiga patsientidel – eriti neil, kes tunnevad end vaid kergelt halvasti või on täiesti sümptomivabad – on raske mõista, miks on vaja kiiret ravi. Teised kahtlevad, kas viirusvastane ravi üldse aitab, või muretsevad kõrvaltoimete pärast. Mõni ei näe end „kõrge riskiga“ inimesena või tal võivad olla ravimeid puudutavad usulised või kultuurilised veendumused, mis muudavad otsuse keerukamaks. Sageli saab neid muresid lahendada käitumise muutmise tehnikate abil (vaata 2. sammu).
Isegi kui patsient on täielikult motiveeritud, võivad raviga alustades tekkida takistused. Ta võib unustada ravimit võtta, segadusse sattuda juhiste osas või tal on konkureerivad kohustused – perekond, töö. Ka mõne päeva järel tekkinud parem enesetunne võib viia ravi varajase katkestamiseni. Ravisoostumus ei sõltu üksnes tahtest – see sõltub sellest, kuidas ravi sobitub igapäevarutiini. Seda saab toetada ennetava planeerimise abil (vaata 3. sammu).
Kõrge riskiga patsientide toetamine COVID‑19 diagnoosimise ja ravi protsessis toimib kõige paremini siis, kui käitumisteadus on ühendatud kultuurilise tundlikkusega; järgnevad soovitused põhinevad mõlemal.
Praktilised soovitused
- samm: Loo diagnoosimiseks turvaline ja austav õhkkond
Alusta patsiendi tugevuste või väärtuste tunnustamisest – see vähendab kaitsvat hoiakut ja loob usaldusliku kontakti. Üks viis kaitsvate reaktsioonide vähendamiseks on niinimetatud „kinnitav lähenemine“, mille puhul julgustatakse patsienti hetkeks mõtisklema oma tugevuste ja oluliste eluga seotud rollide üle – näiteks, et ta on teistele oluline inimene, hooliv partner, lapsevanem või kolleeg –, selle asemel et keskenduda nakatumisele kui tagasilöögile. See võib toetada enesehinnangut ja suurendada tõenäosust, et patsient mõistab diagnoosi ja nõustub edasiste ravisammudega. Kui ilmneb väärinfo, kummuta see rahulikult, kasutades nn faktivõileiva tehnikat: esita fakt, maini lühidalt müüti, selgita, miks see on ebatäpne, ja tule fakti juurde tagasi. On kriitiline, et selgitused oleksid lihtsad ja kultuuriliselt asjakohased, eriti madala tervisekirjaoskuse või piiratud keeleoskusega patsientide puhul.
- samm: Kasuta motivatsiooni toetamiseks selgeid ja kaasahaaravaid suhtlustööriistu
Motiveeriva intervjueerimise tehnikad – avatud küsimused, peegeldav kuulamine ja kinnitused – aitavad patsiendil leida oma isiklikud põhjused ravi kaalumiseks, mis on palju tulemuslikum kui üksnes veenmine. Patsienti aitavad ka lood (näiteks lühike lugu teise patsiendi kogemusest) ja visuaalsed abivahendid (infograafikud või illustratsioonid, näiteks lihtne joonis, mis näitab viiruse koormust ravimi mõjul ja ilma). Need aitavad selgitada, miks on varajane ravi oluline, ning muuta seisundi halvenemise riski käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks. Patsienti saab julgustada kaaluma ravi poolt- ja vastuargumente arvestades mitte ainult enda tervist, vaid ka seda, kuidas paranemine mõjutab tema sotsiaalset keskkonda (näiteks olla pere jaoks olemas või säilitada lähedased suhted). Eriti vanemaealiste puhul võivad ravi emotsionaalselt tähendusrikkad ja lühiajalised kasud (näiteks kiire taastumine, et lapselapsega kohtuda) olla veenvamad kui pikaajalised tervise eesmärgid (näiteks uute haiguste lisandumisega seotud riskide vältimine).
- samm: Toeta ravisoostumust praktilise planeerimise kaudu
Loo koos patsiendiga konkreetne tegevusplaan – kus ravimit hoida, millal ravimiannuseid päevarutiini sobitada ja millised märguanded ravimi võtmist meelde tuletavad. See teeb ravisoostumuse hallatavamaks ja vähem mälust sõltuvaks. Kavatsuse rakendamise strateegia („Kui ma olen ravimi võtmise ajal tööl, siis ma…“) aitab ravi jätkata ka siis, kui rutiin muutub. Tabletikarbid, äratused ja visuaalsed märguanded toetavad järjepidevat ravi jätkamist.
Patsienti saab aidata ka probleemide ennetaval lahendamisel – koos saab juba läbi mõelda võimalikud takistused ravimi võtmisel ja kavandada lahendusi. Julgusta patsienti otsima tuge oma sotsiaalsest võrgustikust, kus inimesed võivad isegi tervitada võimalust aidata.
Kõige tähtsam on kultuuriliselt tundlik ravi igas etapis. Uskumuste, perekondlike rollide või eelistatud keele kohta küsimine aitab tagada, et plaan tundub patsiendile lugupidav ja realistlik. Ühendades usaldusliku kontaktiloomise, motiveeriva toe ja praktilise planeerimise, saavad tervishoiutöötajad parandada ravitulemusi ja vähendada ebavõrdsust nende patsientide jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad.
Tõlkis Mariliis Öeren