Autorid: Astin Sokang, Universitas Kristen Krida Wacana, Indoneesia; Triana Kesuma Dewi, Universitas Airlangga, Indoneesia; Yuhang Zhu, Shandong Second Medical University, Hiina; Gill ten Hoor, Maastricht University, Holland
Paljudel täiskasvanutel põhjustab COVID-19 kerge haigestumise, mille tunnusteks on näiteks väsimus, köha või kerge palavik. Teatud terviseseisunditega inimestel võib viirusnakkus aga viia haiglaravi või raskete tüsistusteni. Just seetõttu on nende patsientide varajane tuvastamine kriitilise tähtsusega – ravi on kõige tulemuslikum, kui seda alustatakse kohe pärast sümptomite teket.
Värsked andmed näitavad järjepidevalt, et raske haiguskuluga COVID-19 risk suureneb vanusega ja kaasuvate krooniliste haiguste ja seisunditega, näiteks südame-veresoonkonna haigused, diabeet, rasvumus, kroonilised kopsuhaigused, kasvajad ja immuunpuudulikkus. Raskete tagajärgede suhtes on eriti haavatavad vanemaealised ja inimesed, kellel on mitu kaasuvat kroonilist haigust.
Kuigi viirusvastane ravi on raskete tagajärgede ennetamisel kõige tulemuslikum, kui seda alustatakse viie päeva jooksul pärast sümptomite teket, on riskirühma patsientide kiire tuvastamine jätkuvalt oluline. Näiteks inimestel, kellel viiruse replikatsioon on pikenenud, võib ka hilisem ravi olla tulemuslik.
Miks jäävad riskirühma patsiendid mõnikord märkamata
Vaatamata selgetele kliinilistele juhistele ei tuvastata varajase ravi näidustusega patsiente alati õigeaegselt. Tervishoiutöötajad keskenduvad sageli sümptomite raskusastmele, mitte riskiteguritele. Kergete sümptomitega patsient ei pruugi kohe anda põhjust edasiseks hindamiseks, isegi kui tal on tüsistuste tõenäosust suurendavad riskitegurid.
Lisaks tekib risk sageli mitme mõõduka teguri koosmõjust, mitte üksikust kõrge riskiga seisundist. Meister jt (2022) teadusartiklis rõhutatakse, et raske haiguskulu riski suurendab oluliselt kaasuvate krooniliste haiguste koormus. Seetõttu on oluline hinnata patsiendi üldist riskiprofiili (näiteks kõrge iga, kõrgvererõhutõbi ja ülekaal), mitte iga seisundit eraldi.
Oma osa mängib ka ajasurve kiireloomulises kliinilises keskkonnas. Tervishoiutöötajad peavad sageli tegema otsuseid piiratud teabe põhjal – näiteks puuduliku haigus- või terviseloo põhjal, kus olulisi riskitegureid ei ole selgelt välja toodud. Selle tagajärjel võivad hoiatusmärgid märkamata jääda, kui riskitegurid ei ole esmapilgul ilmsed.
Õigeaegse ravi kättesaadavust mõjutavad ka struktuursed ja käitumuslikud takistused. Pandeemia ajal tehtud uuringud on näidanud, et rassilistel ja etnilistel vähemusrühmadel ning sotsiaalmajanduslikult ebasoodsamas olukorras inimestel on nakatumine koroonaviirusesse, haiglaravi vajadus ja suremus kõrgemad. Need erinevused on osaliselt seotud tervishoiuteenuste ja ravi kättesaadavusega.
Ka patsiendid ise võivad perearsti või -õe poole pöördumisega viivitada. Paljud eeldavad, et kerged sümptomid tähendavad madalat riski, või ei tea, et ravi on kõige tulemuslikum siis, kui sellega alustatakse varakult. Ilma tervishoiutöötaja selgete juhisteta võivad need patsiendid jõuda vastuvõtule liiga hilja, et ravi oleks tulemuslik.
Oma osa võib mängida ka riskitaju muutumine aja jooksul. Pandeemia alguses väljendus suurem riskiteadlikkus ettevaatlikumas kliinilises tegutsemises. Olukorra paranedes võivad kerged juhtumid tunduda vähem pakilised, mis võib vähendada nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate motivatsiooni hinnata riski süsteemselt.
Kuidas käitumisteadus saab aidata patsiente paremini tuvastada
Esmapilgul võib näida, et tegu on puhtalt kliinilise väljakutsega. Käitumisteadus pakub aga praktilisi võtteid, mis aitavad tervishoiutöötajatel riskirühma patsiente järjekindlamalt tuvastada. Tervishoiutöötajad töötavad sageli suure kognitiivse koormuse all. Otsustamise lihtsustamine meeldetuletuste ja kontrollnimekirjade abil aitab vähendada mälule ja intuitsioonile tuginemist, juhtides tervishoiutöötajat läbi olulisemate riskitegurite süstemaatilise hindamise. Ka elektroonilised terviseandmed toetavad varajast tuvastamist. Automaatsed teavitused, mis tõstavad esile teadaolevate riskiteguritega patsiendid – vanus, kroonilised haigused, immuunpuudulikkus –, võivad tervishoiutöötajat suunata kiiresti hindama, kas ravi on näidustatud.
Varajast tuvastamist toetab ka selge kommunikatsioon riski ja varajase ravi olulisuse kohta. Kui patsient mõistab oma riski, võtab ta positiivse testitulemuse järel tõenäolisemalt kiiresti perearsti või -õega ühendust, selle asemel, et oodata sümptomite süvenemist.
Lisaks aitavad varjatud takistusi avastada suunatud küsimused (näiteks: „Mis võib Teil raskendada kiiret ravi saamist?“) või mure väljendamine ravi kättesaadavuse pärast. Näiteks üldine soovitus „Te võiksite arsti poole pöörduda“ on tervisekäitumise edendamiseks tavaliselt vähem tulemuslik kui konkreetne juhis „Te võiksite sel nädalal oma perearsti juurde aja kirja panna ja vajadusel saan Teid aidata“.
Refleksiivne praktika aitab tegeleda ka teadvustamata eelarvamustega. Lihtsad enesele esitatud küsimused – näiteks, kas annaksin sama soovituse või teeksin samasuguse raviotsuse teise sama kliinilise profiiliga patsiendi kohta – aitavad vähendada tahtmatuid erinevusi ravis.
Kokkuvõte
COVID-19 riskirühma patsientide tuvastamise parandamine ei eelda tingimata suuri süsteemseid muudatusi. Sageli teevad olulise muutuse väikesed kohandused kliinilises töökorralduses, riskihindamises ja suhtluses. Ühendades kliinilised juhised käitumusliku teadmisega, saavad tervishoiutöötajad tagada, et riskirühma patsiendid tuvastatakse kiiresti ja nende ravivajadust hinnatakse õigeaegselt. Nii COVID-19 puhul kui ka tulevaste nakkushaiguste puhangute korral võivad sellised väikesed parandused kliinilises praktikas aidata vältida rasket haigust ja päästa inimelusid.
Praktilised soovitused
- Kasuta COVID-19 konsultatsioonidel lühikest riskihindamise kontrollnimekirja
Iga positiivse testitulemuse või sümptomitega patsiendi (eel)konsultatsiooni ajal hinda kiiresti levinumaid riskitegureid: kõrgem vanus, südame-veresoonkonna haigus, diabeet, rasvumus, krooniline kopsuhaigus, kasvajad, immuunpuudulikkus. See aitab vältida olukorda (eriti ajasurve all), kus riskirühma patsient jääb märkamata. - Arvesta riski kumulatiivselt, mitte üksikute seisundite kaupa
Patsientidel on sageli mitu mõõdukat riskitegurit, mitte üks selgelt eristuv kõrge riski tunnus või seisund. Viirusvastase ravi vajaduse hindamisel arvesta üldist riskiprofiili – vanust, kaasuvaid haigusi ja kliinilist konteksti –, mitte üksikut diagnoosi. - Eelista kiiret hindamist raviakna piires
COVID-19 varajane ravi on kõige tulemuslikum, kui sellega alustatakse kohe pärast sümptomite teket. Kujunda selged töövood, et positiivse testitulemusega riskirühma patsientide ravivajadust saaks kiirelt hinnata. See võib hõlmata samal päeval toimuvat kliinilist hindamist, eraldi triaaži teekonda või automaatseid teavitusi terviseinfosüsteemis. - Räägi patsientidega riskist selgelt ja ennetavalt
Krooniliste haigustega patsiendid ei pruugi teada, et neil on raske haiguskuluga COVID-19 risk suurem. Selgita, kuidas konkreetsed haigused riski mõjutavad, ja innusta patsienti positiivse testi või sümptomite ilmnemisel kohe perearsti või -õega ühendust võtma. - Standardiseeri raviotsused
Standardiseeri raviotsused algoritmiliste triaažiteekondade ja kliiniliste hindamissüsteemide abil, et vähendada subjektiivse intuitsiooni ja heuristikute mõju. Enne, kui otsustad, et patsient ei vaja edasist hindamist või ravi, peatu hetkeks ja küsi endalt: „Kas teeksin sama otsuse ka teise sama meditsiinilise profiiliga patsiendi puhul?“. Struktureeritud refleksioon aitab vähendada tahtmatuid erinevusi ravis ja tagada, et otsused põhinevad kliinilisel vajadusel, mitte eeldustel.
Tõlkis Mariliis Öeren