Autorid: Dominika Kwasnicka, University of Melbourne, Austraalia; Rizmina Rilwan, sõltumatu uurija, Sri Lanka
COVID-19 pärast ägedat faasi: Mida me alles õpime
Kuigi COVID-19 äge faas on olnud ülemaailmse tähelepanu keskmes, märgatakse kliinilises praktikas üha enam ka selle pikaajalisi tagajärgi. WHO toob esile, et osa elanikkonnast on COVID-19 järgse seisundi tekkimise suhtes suuremas riskis. Sinna kuuluvad naised, vanemaealised, suitsetajad, ülekaalulised ja rasvunud inimesed, krooniliste haigustega inimesed ning erivajadustega inimesed.
Paljudel inimestel kestavad sümptomid viirusnakkuse järel nädalaid või kuid, teistel kujunevad välja uued kroonilised haigused või süvenevad olemasolevad. Nende pikaajaliste mõjude mõistmine on vajalik tulemusliku, patsiendikeskse ravi pakkumiseks – eelkõige vanemaealistele ja juba kroonilise haiguse riskiga inimestele. Tervishoiutöötajatelt eeldab see ümberlülitumist ägedas faasis haiguse haldamiselt jätkuvale jälgimisele, ennetusele ja koordineeritud raviplaanile.
Mis on pikk COVID? Keerukas ja alles selguv seisund
Pikk COVID (COVID-19 järgne seisund) on määratletud kui sümptomite jätkumine või uute sümptomite teke kolme kuu möödudes esmasest SARS-CoV-2 viirusnakkusest, mille puhul sümptomid kestavad vähemalt kaks kuud ilma muu seletuseta (WHO definitsioon; eri organisatsioonides määratlus varieerub). Tavalised sümptomid on väsimus, õhupuudus, kognitiivsed raskused („ajuudu“), valu rinnus ja unehäired. Need sümptomid võivad muutuda ja puudutavad sageli mitut organsüsteemi. Tervishoiutöötajad peaksid arvestama, et sümptomite avaldumine on sageli ebaspetsiifiline ning võib nõuda laia süsteemset hindamist.
Levimuse hinnangud erinevad, kuid pikk COVID näib olevat sagedasem vanemaealistel, krooniliste haigustega inimestel, ning neil, kellel esmane haigestumine oli raskem. Pikk COVID võib tekkida ka inimestel, kes põdesid haigust kergelt või sümptomiteta – see teeb sellest laiaulatusliku ja raskesti ennustatava seisundi.
Kuidas COVID-19 kujundab ümber krooniliste haiguste riski
Üha enam uuringuid näitab, et COVID-19 on seotud krooniliste haiguste tekke või süvenemisega. Näiteks tekib osal patsientidest pärast viirusnakkust diabeet, mille põhjuseks võivad olla viiruse mõju kõhunäärmele või põletikuga seotud ainevahetuse muutused. Pärast ägeda haiguse möödumist on sarnaselt täheldatud südame-veresoonkonna tüsistusi – müokardi kahjustust, rütmihäireid ja suurenenud südamepuudulikkuse riski. Seetõttu on kardiometaboolsete riskitegurite jätkuv jälgimine COVID-19 järgse ravi oluline osa.
Need seosed toovad esile vajaduse käsitleda COVID-19 mitte üksnes ägeda hingamisteede viirusnakkusena, vaid ka süsteemse ja pikaajalise tervisemõjuga seisundina. Krooniliste haigustega patsientidel võib COVID-19 kiirendada haiguse kulgu või muuta selle haldamise keerukamaks.
Vanemaealised pärast COVID-19: Paranemine, langus ja kohanemisvõime
Vanemaealisi on COVID-19 nii äge kui ka pikaajaline mõju puudutanud ebaproportsionaalselt rohkem. 65-aastastel ja vanematel inimestel on pika COVID-i sümptomite ja tüsistuste tekke tõenäosus suurem kui noorematel täiskasvanutel. Lisaks võib COVID-19 nii soodustada krooniliste haiguste teket kui süvendada olemasolevaid – südame-veresoonkonna ja hingamisteede haigusi ning neurodegeneratiivseid haigusi.
Lisaks meditsiinilistele tüsistustele kogevad paljud funktsionaalset langust: liikuvus väheneb, tekib lihasnõrkus ja iseseisvus kaob. Sotsiaalne isolatsioon haiguse ajal ja pärast seda võib veelgi süvendada kognitiivset langust ja vaimse tervise probleeme, näiteks depressiooni ja ärevust. Sageli on oluliselt mõjutatud elukvaliteet. Isegi pärast näilist paranemist võib vanemaealisel patsiendil olla raske endisele toimetuleku tasemele naasta ning ta võib vajada tervishoiu-, hooldus- ja kogukonnateenuste lisatuge. Funktsionaalse seisundi, vaimse tervise ja sotsiaalse toe regulaarne hindamine vanemaealistel on eriti oluline.
Miks pikk COVID nõuab erialadeülest ja pikaajalist lähenemist
Arvestades COVID-19 järgsete tüsistuste laia spektrit, on hädavajalik mitme eriala spetsialistide kaasav lähenemine. See võib tähendada perearstide, eriarstide (kardioloog, endokrinoloog), füsioterapeutide, psühholoogide ja sotsiaaltöötajate koostööd. Regulaarne jälgimine võimaldab uusi või süvenevaid seisundeid varakult tuvastada ja õigeaegselt sekkuda. Selge suunamise kord ja suhtluskanalid teenuste vahel parandavad ravi järjepidevust.
Oluline on, et ravi oleks individualiseeritud. Pika COVID-iga patsientidel esinevad sageli mitmekesised ja kattuvad sümptomid ning paranemine võib kulgeda väga erinevalt. Pika COVID-iga arvestamine olemasolevates krooniliste haiguste raviplaanides parandab tulemusi ja vähendab edasiste tüsistuste riski. Ühine otsustamine ja eesmärgistamine aitavad ravi kohandada patsiendi prioriteetide ja võimekusega.
Liikudes edasi: Teadlikkus, kindlustunne ja järjepidevus praktikas
Tervishoiutöötajatel on COVID-19 pikaajaliste mõjude äratundmisel ja käsitlemisel võtmeroll. Patsiendi teadlikkuse suurendamine, tema sümptomite kinnitamine ja selgete juhiste andmine aitavad vähendada ebakindlust ja parandavad ravis osalemist. Pika COVID-i teemal patsiendiga rääkides on kindlustunne oluline osa kliinilisest praktikast.
Teaduse arenedes on oluline jääda informeerituks ja paindlikuks. COVID-19 pikaajaline koormus jääb tõenäoliselt püsima, mistõttu on see eelolevateks aastateks krooniliste haiguste haldamise oluline osa. Patsiendi ravitulemuste parandamiseks on vajalik pidev kutsealane koolitus (sealhulgas käesolev koolitus) ja uute teadmiste lõimimine praktikasse.
Praktilised soovitused
- Küsi püsivate sümptomite kohta ennetavalt
Vastuvõttudel küsi patsiendilt COVID-19 järgsete sümptomite kohta, isegi kui esmane haigestumine oli kerge. Väsimust, õhupuudust ja kognitiivseid muutusi mainivad patsiendid sageli harvem, kui need tegelikult esinevad. Suunatud küsimused võimaldavad varajast märkamist, õigeaegset hindamist ja vajadusel suunamist eriarsti juurde. - Jälgi uute või süvenevate krooniliste haiguste tunnuseid
Jälgi diabeedi, südame-veresoonkonna tüsistuste või olemasolevate haiguste süvenemise tunnuseid. See võib hõlmata veresuhkru ja -rõhu jälgimist ning südamekaebuste hindamist. Sellise hindamise kaasamine COVID-19 järgsesse jälgimisse aitab tüsistusi varakult tuvastada. - Toeta vanemaealiste funktsionaalset taastumist
Innusta patsienti järk-järgult kehalise aktiivsuse juurde naasma, tema võimekusele kohandatud tempos. Taastusravi ja aktiivsuse planeerimine peaks olema individualiseeritud, sest osa patsiente kogeb pärast ülepingutust sümptomite süvenemist. Füsioteraapia või taastusravi teenusele suunamine toetab liikuvust, lihasjõudu ja iseseisvust. Kaalu ka kognitiivsete funktsioonide ja vaimse tervise hindamist, eriti patsientide puhul, kes on kogenud pikka isolatsiooni. - Rakenda mitme eriala spetsialiste kaasavat lähenemist
Koordineeri ravi võimaluse korral erialade üleselt. Keerukate või püsivate sümptomitega patsiendid võivad saada kasu meditsiini- ja tugispetsialistide ning psühhosotsiaalsete teenuste koostööst. Tervishoiutöötajate omavaheline selge suhtlus on killustatud ravi vältimise võti. - Paku tuge ja sea realistlikud ootused
Pikast COVID-ist taastumine võib olla aeglane ja kõikuv. Kinnita, et patsiendi mured ja kogemused on reaalsed ning anna selget infot edasiste sammude kohta. Enesejuhtimise toetamine ja regulaarne jälgimine aitavad patsiendil tunda, et tema paranemine on rohkem tema enda kätes.
Tõlkis Mariliis Öeren